Avalik pöördumine Riigikogu sotsiaalkomisjoni, Riigikogu naisteühenduse, Perede toetusrühma, Riigikogu kodanikuühiskonna toetusrühma ja Riigikogu laste toetusrühma poole.

OLEME MURES EESTIMAA LASTE VAIMSE TERVISE PÄRAST

Eesti laste ja noorte vaimne tervis on ohus. Seda näitavad järgmised faktid:

1. Tervise Arengu Instituudi uuring ütleb, et iga viies 13- kuni 15-aastane noor on aasta jooksul mõelnud enesetapule. Kui 2019. aastal sattus Tallinna lastehaiglasse suitsiidikatse tõttu 35 kuni 19-aastast noort, siis 2021. aastal novembri seisuga juba 123;
   Eesti on kerkinud enesetappude arvult Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel maailmas esimese kolme riigi hulka. Tõusnud on enesetapukatsete arv, millele juhtis hiljuti tähelepanu ka “Pealtnägija”.
   “Pealinna” artiklist saame lugeda lasteabi telefoni töötajate kogemustest: “Püsivas tõusutrendis on laste vaimset tervist puudutavad pöördumised, eelmise aasta 11 kuu jooksul oli selliseid pöördumisi kokku 1399. Nendest 567 (40,5%) tehti seoses lapse enesehävituslike mõtete ja enesevigastamisega ning 53 (3,8%) seoses lapse muude enesehävituslike probleemidega (nt söömishäired).”  Võrreldes 2021. aasta esimese poolega sagenesid viimaste kuude jooksul laste kõned enesevigastamise ja suitsiidimõtete pärast. Meie muret laste vaimse tervise allakäigu pärast jagab ka möödunud reedeses Eesti Päevalehes Dr. Le Vallikivi.
2. Ärevushäiretega, depressiivsete ning muude meeleoluhäiretega laste psühholoogilise ning psühhiaatrilise abivajaduse tõus on järsult kasvanud, mistõttu on ka abisaamisel pikad ootejärjekorrad;
3. Käitumishäiretega laste arvukuse tõus klassides;
4. Koolipsühholoogide puudus;

Eesti ühiskonnas on pikki aastaid tegeldud probleemiga, kuidas leida rahastust laste ja noorte huvitegevuse toetamiseks ning neile tasuta psühholoogilise nõustamise võimaldamiseks. Meil on kenasti sissetöötatud huvikeskused ning noortekeskused, meil on käivitatud programmid NEED-noortele jne. See kõik on suurendanud riskirühmade laste ja noorte võimalusi tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena ning vähendanud seega nende kuuluvusprobleeme.

Kuid viimase kahe aasta jooksul koroonakriisi tõttu toimunud arengud Eesti ühiskonnas on tõrjunud lapsed ja noored fookusest välja. Kogu ühiskonnas on käsukorras otsustatud tegelda sesoonse viiruse tõrjega, unustades sealjuures täiesti, kuidas Covid-19 vastu rakendatud surve- ja sunnimeetmed on mõjunud laste ja noorte vaimsele tervisele.
Lisaks noorte enda tegevusvabaduse piiramisele on noorte vaimsele tervise rängalt mõjunud ka mure vanemate ja pere toimetuleku pärast, juhul kui vanemad on kaotanud töö või teatud sektori ettevõtjatena lähedal pankrotistumisele.
Täiskasvanutena oleme teadlikud sellest, kui tundlik on lapse psüühika, kui kergelt võivad tekkida lapsepõlvetraumad ning kui keeruline võib olla nende hilisem tervendamine.
On viimane aeg tõsta see küsimus päevakorda ning leida kiireid ning laste ja noorte heaolu silmaspidavaid lahendusi.

Möödunud kahe aasta jooksul on meie laste ja noorte vaimne tervis saanud kannatada neid pidevalt ümbritseva hirmutamisfooni, meedias kõlavate negatiivsete sõnumite, vaktsineerituse alusel vahetegemise, põhjendamatu maskikandmise kohustuse jms tõttu.

1. Hirmufoon

Pidevad meedia, kaubanduskeskuste ning ühistranspordi kõlarite ning paljudel juhtudel ka koolijuhtkonna kaudu edastatavad hirmutavad signaalid, igapäevased surmade ning nakatunute loetelud ning isegi ähvardused (nt koolijuhtide poolt lastele suvel saadetud e-kirjad vaktsineerimiskohustusest, vaktsineerimata laste ähvardamine kooliüritustelt kõrvalejätmisega) mõjutavad laste alateadvust, isegi juhul, kui nad neist väliselt ei tundu hoolivat.
Olukorras, kus lastel puudub vaimse tervise kasvatus ja oma sisemaailma juhtimisoskused, on survestamine stressiloov. Pidevas hirmuõhkkonnas elamine võib lastel tekitada pikaajalise stressiseisundi või depressiooni, mille otseseid põhjuseid laps ei suuda sõnastada. Sellele on viidatud tänaseks ka paljudes uuringutes.

Tänaseks on teada, et kiiresti leviv omikron-tüvi on ohutum ning mitmed teadlased on pidanud seda sisuliselt pandeemia lõpetajaks. Hiljuti tegi Ühendkuningriik kõrge omikronilaine keskel otsuse lõpetada kõik piirangud. Teades, et ka koroona raskem vorm ehk  deltatüvi ei ole olnud lastele ohtlik, on omikrontüvi seda veelgi vähem. Laste huvidest lähtudes ning nende heaolu silmas pidades puudub igasugune epidemoloogiline õigustus hirmutada ning survestada lapsi lõputu testimise, maskikandmise ning potentsiaalsete haiguspuhangutega. On vastuvõetamatu, et lapsi on hirmutatud vaktsineerima argumendiga, et muidu põhjustavad nad oma vanavanemate surma.

2. Regulaarne testimine ning koduaresti määramine

Läbi aastakümnete oleme saatnud lapsi kooli, vaatamata iga-aastastele gripilainetele. Läbi aastakümnete on olnud talvekuudel nädalaid, kus erinevad gripi-, RS- ja adenoviirused on aktiviseerunud sel määral, et ligi 40 õpilasega suurtes klassides on kohal käinud vaid 13- 15 last. Me kõik – nii lapsevanemad, lapsed kui õpetajad – oleme võtnud seda kui normaalset ja mööduvat nähtust ega ole sellele lapsi hirmutades üle reageerinud.

Koroonakriisi aegne laste pidev testimine ning testitulemuste alusel laste koduaresti määramine on samuti vajutanud paljude laste alateadvusesse hirmupitseri ja vähendanud nende eneseväärikust ning kuuluvustunnet.

Olukord muutub päevadega ning viirus muteerub kiiresti. Terviseamet on küll teinud otsuse hakata tuvastama PCR-testidega ka gripiviirust ning RS-viirust, kuid vastuseta on küsimus, milleks seda kõike teha. Mis eesmärgil raiskame maksumaksja raha jätkuvalt testimise peale  ning hoiame lapsi ja noori pinge all, kuigi on teada, et testitulemuste põhjal on võimalik tuvastada kõige tavalisemaid, aastakümneid ühiskonnas meiega koos elanud viiruseid ning nohu?

3. Maskistamine.

Meie lapsed ja noored, kes vajavad normaalseks arenguks pidevat suhtlust nii eakaaslaste kui täiskasvanutega, on olnud koroonakriisi ajal emotsionaalses isolatsioonis isegi ilma karantiinita, st koolis käies. Kuigi seda pole seadusest ja HTM-i soovitustest tulenevalt kohustuslikuks tehtud, tõlgendavad enamike koolide juhid ja õpetajad avalike kohtade maskikohust nii, et seda tuleb justkui nõuda ka üldhariduskoolide õpilastelt. Enamikes koolides nõutakse üle 12-aastastelt lastelt terve koolipäeva vältel maskikandmist, osades koolides nõutakse seda isegi algklasside lastelt. Meie lapsed on ära lõigatud naeratustest, nad ei märka enam sõbra kurbust või pahameelt ega oska ka maskistatud õpetaja heakskiitvat miimikat maski tagant välja lugeda.
Me peame selliste olude jätkumist ohtlikuks laste emotsionaalsele arengule.

Lastel, kes ei saa oma psüühika väljakujunemise  etapis oma tunnetele peegeldusi kaaslaste ja täiskasvanute nägudelt, tekib probleeme oludest ja endast arusaamisega.
Meil on mure meie tulevikuühiskonna pärast, milles hakkavad elama need tänased lapsed, kellel pole õnnestunud kasvada emotsionaalset arengut väärtustavas keskkonnas, õppides kaaslaste ja täiskasvanute tagasiside pealt adekvaatselt mõistma ja väljendama oma mõtteid ning tundeid.

Katsetusi selle kohta, mis juhtub väikelastega, kes jäävad ilma peegeldustest ning nägudelt loetavast tagasisidest, tegi juba 1970-ndatel USA arengupsühholoog Edward Tronick. Tema tuntum eksperiment kannab nime “Still face experiment”.

Ka tänases koroonakriisis on valminud uuringud, mis kinnitavad laste arenguhäirete põhjuslikku seost ümbritsevate inimeste maskistatusega. Näiteks on Dr Mark McDonald juhtinud tähelepanu 11. augustil avaldatud Browni ülikooli uuringule, milles leiti, et “pandeemia ajal sündinud laste verbaalne, motoorne ja üldine kognitiivne sooritusvõime on oluliselt madalam võrreldes enne pandeemiat sündinud lastega.” 25. detsembril Cindy Drukier`le NTD saates The Nation Speaks antud intervjuus toonitab Dr McDonald, et maskid, zoomikoolid, sotsiaalsetest kontaktidest ilmajätmine, nägude nägemise puudumine on põhjustanud noortel ajukahjustusi.

Me usume, et me ei peaks ignoreerima psühholoogia- ja kasvatusteaduste valdkonna teadmisi ega kordama destruktiivseid katseid oma suurima vara ja lootusega – Eesti lastega.

Me oleme mures selle pärast, milliseks kujuneb emotsioone mitteväärtustav tulevikuühiskond. Meil on hirm, et harjutades lapsi emotsioone mitteväärtustama, õpetame neile ühtlasi distantseeritust, hoolimatust, tunnete allasurumist ja kalkust.

Vähetähtis pole ka võimaliku pikaajalise tervisemõju risk, mis tuleneb maskides plastifikaatorina kasutatavate ftalaatide (ksenoöstrogeensed, endokriintoksilised ja kardiotoksilised kantserogeenid) ja teiste keemiliste ühendite ning mikroplasti inhaleerimisest.

Hämmingut tekitab asjaolu, miks tervet elanikkonda üritatakse trahviähvarduste abil hoida maskistatuna ka siis, kui olukord on juba kardinaalselt muutunud. Meie, täiskasvanud, peaksime hindama kasu-kahju osakaale, kui kaalukausil on laste vaimne tervis versus nohu ja gripi vältimine maskide abil.

Allakirjutanute hinnangul ei saa läbipõetud gripp ega nohu kunagi kahjustada laste ega noorte tervist sel määral nagu seda teeb elu maskistatud ühiskonnas.
Seetõttu peame õigeks viivitamatult kaotada ühiskonnas maskikohustus (nagu on seda teinud mitmed riigid) ja juhinduda pigem Rootsi Kuningriigi kogemusest, kus ei ole terve kriisaja jooksul maskid kohustuslikud olnud.

4. Õpilastel vahetegemine kooliüritustel.

Asjaolu, et mittevaktsineeritud lapsed peavad tegema üritustele (muuseumisse, teatrisse, isegi koolipeole) pääsemiseks testi, vaktsineeritud mitte, on laste jaoks vahetegemine. Kuid paljudes koolides on tänaseks juba saanud tavaks, et kooliüritustele ei pääse enam ka negatiivse testiga ehk üritused on mõeldud üksnes vaktsiinipassiga lastele.
Mittevaktsineeritud lapsed on sattunud valitsuse poolt käivitatud teaduslikult põhjendamata eristuskampaania, segregeerimise ning meediamanipulatsioonide tõttu koolikiusu ohvriks, mida viivad mitmetes koolides koolijuhtide eestvedamisel/nõudmisel läbi õpetajad.

Me leiame, et selline eristamine on laste jaoks väga frustreeriv ning tuleb seetõttu viivitamatult lõpetada.
Lisaks soovime tähelepanu juhtida ka asjaolule, et vahetegemine ei mõjuta üksnes vakstineerimata lapsi, see mõjutab negatiivselt ka vaksineerituid, andes neile justkui “õigema”, “puhtama” või “aktsepteerituma” staatuse ühiskonnas. Selline staatuste ja kastisüsteemide juurutamine lasteasutustesse mõjub destruktiivselt ka “kõrgemasse” klassi
vastuvõetutele, muutes neid üleolevateks ning empaatiavõimetuteks.

On kahetsusväärne, et meil toimub ühiskonna lõhestamine juba algkoolitasandil, kuid veelgi kahetsusväärsem on asjaolu, et meil pole mõeldud pikemale perspektiivile ehk sellele, millised inimesed kujunevad koroona-aegsetest piirangutest/keeldudest jms ebaproportsionaalsetest meetmetest läbitulnud lastest tulevikus. Eriti lubamatu on, et selliseid segregeerimisi viivad läbi kasvatusteaduste taustaga pedagoogid, kelle hariduse üks osa on kindlasti arusaam selliste segregeerimiste vastuvõetamatusest demokraatlikus ühiskonnas.

5. Lapse huvide rikkumine läbi perede diskrimineerimise

Perede eristamisega QR-koodi alusel on võetud väikestelt lastelt ära rõõm lasteaiapidudest, kus seni sai osaleda koos vanematega, koolilastelt on võetud peret kaasavad ühised kooliüritused, kontserdid, näidendid jms, mida siiani alati vanemad nautima kutsuti.

Olukorrad, kus lapsed ei saa enam käia peredega SPA-s, kohvikus, teatris, kontserdil, isegi uisutamas ega suusamäel, näitavad samuti, et piirangutes pole arvestatud laste ega noortega.
See kõik lõhub pere kontseptsiooni ja toimivust.

Ka aastalõpu üleskutse “nautida jõulurahu”, teades, et rahu on tagatud vaid teatud osale peredest, on käsitletav kiusamise ja survestamisena.

Pereüritused on aga lapse turvalisuse allikaks ning lapse nendest ilmajätmine võib olla  lapsele tajutav kiusamisena. Me oleme pikki aastaid tegelenud kiusamise väljajuurimisega koolist, juurutanud “Kiusamisvaba kooli” jms projekte, mis on olnud suured sammud edasi. Me leiame, et me ei tohiks ühiskonnana siinkohal libastuda ning tehtut mõtlematult tühistada. Kuid tehtu tühistamine võib toimuda kiirelt ja märkamatult, kui me ühiskonnana hoiame fookust jätkuvalt võitlusel ja sõjapidamisel, andmata endale aru, et hooajalise viirusega võitlus ei ole vajalik ning et sõdimine 0,01%-lise suremusega viirusega on juba viinud meie majanduse katastroofini.
Selline olukord haridusasutustes ja muudes asutustes peab viivitamatult lõppema.

KOKKUVÕTTEKS

Kõige eelpooltoodu tõttu elavad täna paljud Eesti lapsed pidevas alateadlikus hirmuseisundis või posttraumaatilises stressiseisundis, mis mõjutab nende toimetulekut lasteaias, koolis, nende suhtlemisvõimekust, üldist heaolu- ja turvatunnet jne. On viimane aeg  vastutustundlike ning laste heaolust hoolivatel täiskasvanutel sekkuda ja seada kriisijuhtimises esikohale sellised ennetusmeetmed nagu tasakaalukus, teistega arvestamine, pereväärtused ja inimlikkus.

Meil, täiskasvanutel, on viimane aeg vaadata reaalsusele otsa ning küsida endilt, kas olukorras, kus vaktsineeritud levitavad kontrollimatult viirust ning seni haigestumata elanikkond otsib aktiivselt nakatumisvõimalusi, et pääseda aktsepteeritud ühiskonnaliikme staatusesse, panustavad senised kriisijuhtimise meetodid viiruse ohjamisse või selle leviku soodustamisse?

Kuna tänaseks on piisavalt tõendeid, et massvaktsineerimine, karantiinid, vaktsiinipassid ja maskid ei ole Covid-19 viiruse levikule pärssivalt mõjunud, tuleks mõelda muudele ennetusmeetmetele, mida me viirushooaegadel alati oleme kasutanud – kätepesu, värskes õhus viibimine,  haridusasutuste ventilatsiooni tõhustamine, D-vitamiini, C-vitamiini ja kõrgema toiteväärtusega toidu tarbimine jpm immuunsüsteemi tugevdavad võtted.

Kõige kindlamaks viirusevastaseks ennetusmeetmeks peetakse psühholoogide arvates eluterve, rõõmsa, turvalise kasvukeskkonna loomist laste jaoks.

Allakirjutanud kodanikeühendused kutsuvad riigikogu erinevaid fraktsioone üles viima fookust koroonakriisi mõjudele, mida see on tekitanud laste ja noorte vaimsele tervisele.

Sammud, mida tuleb olukorra parandamiseks viivitamatult astuda:

Kutsume Riigikogu sotsiaalkomisjoni, fraktsioonide juhatusi, toetusrühmi ning ühendusi üles

1. nõudma valitsuselt kõikide koroonapiirangute viivitamatut lõpetamist (sh vaktsiinipasside kasutuselt eemaldamist, maskikohustuse tühistamist, terviseandmete alusel elanikkonna segregeerimise lõpetamist);
2. nõudma valitsuselt koroonameetmete korrektse kasu/kahju analüüsi läbiviimist.
   Meie väikse riigi ja rahva kestmajäämise seisukohalt on oluline kaardistada meie laste ja noorte psüühiline seisund pärast kaht aastat piiranguid ning vahetegemisi. 13.jaanuari usutluses ERR-ile toonitas ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo järgmist:
   “Ma tahan elada Eestis, kus kõigil elanikel on terve elu jooksul võimalik end vabalt teostada ja hästi ning turvaliselt tunda. Ja kui kellelgi tekib tunne, et teda on alusetult ebavõrdselt koheldud, on ka abi kohe lähedal. Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja me ei saa endale lubada, et osade inimeste eluolu ja mured on vähem tähtsad kui teistel.”
   Allakirjutanud kodanikuühendused loodavad, et see käis tõesti kõikide laste kohta, ka nende, kelle vanemad ei ole vaktsineeritud ning kellel seetõttu puudub juba pikemat aega pereüritustel osalemise võimalus.
3. nõudma valitsuselt vaktsiinipassi legitiimsuse analüüsi praeguse omikron-tüve kontekstis.
4. tegema endast kõik võimaliku, et lõpetada viivitamatult uue näo saanud koolikiusamine ning laste vaimse tervise jätkuv halvendamine.
   
   23.01.2022.a. Tallinnas

Pöördumisele on alla kirjutanud järgmised ühingud:

• MTÜ Mõttekoda Terve Laps – Terve Ühiskond
• MTÜ Ühinenud Meedikud ja Teadlased
• MTÜ Haridusvaldkonna Esinduskoda
• MTÜ Laste Tervise ja Heaolu Kaitseks
• MTÜ Vaktsiinikahjustustega Laste Vanemate Ühing

Kontakt: info@mottekoda.ee
Tel. 52 91 871