16. märtsil Postimehes ilmunud artiklis “Väikesed kirstud ja suured arvud” arutleb statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit laste nakkushaiguste teemal. Lähtealuseks on 1929. aasta andmed. Autor märgib, et “1929. aastal suri enne oma aastast sünnipäeva 2111 last. /—/ Peamised lapse- ja noorukiea surmapõhjused olid nakkushaigused. Üks kõige raskemaid oli difteeria – kurgutõbi, mis oli ka Vargamäe laste “kolliauku” viimise põhjus. Kuid ka sarlakid, leetrid ja mumps olid laste varase surma põhjuseks – seni, kuni hakati nende vastu vaktsineerima.”

Uurisin veidi statistikat. Alla aasta vanuseid lapsi haigestus 1929. aastal difteeriasse 20, leetritesse 78, sarlakitesse 27. Ei ole andmeid, et nad kõik ka surid. Mumpsi pole üldse aastatel 1922- 1937 surmapõhjusena märgitud. Tõenäoliselt need 4 kõnealust haigust ei olnud üle 2000 imiku surma põhjuseks.

Terviseameti statistikakogumikus “Nakkus-ja parasiithaigused Eestis” (11. osa ) märgitakse haigestumust ja suremust Eestis leviva 25 nakkushaiguse kohta aastatel 1922-1937, neist on praegu immuniseerimiskavas vaktsineerimine 6 haiguse vastu – tuberkuloos, difteeria, läkaköha, teetanus, poliomüeliit ja leetrid. Ülejäänud haigused on kas kadunud (malaaria, koolera), taandunud tagasihoidliku tasemeni (sarlakid) või ohjatud mittemeditsiiniliste meetmete abil (düsenteeria, suguhaigused, marutaud, tüüfused jt).

Ei tohiks unustada, et meie tervise hoidmisel on tervishoiul kanda üsna tagasihoidlik osa. Oma esivanematelt pärime 15-20%, eluviis kindlustab umbes 50% meie tervisest, 15 – 20% mõjutab keskkond ning ainul 10% jääb meditsiinile.

Poolteist sajandit tagasi võis ilmselt loota põhiliselt ainult oma kaasasündinud immuunsusele. Olematu hügieen ja vaesus soodustasid nakkushaiguste levikut ja kõrget suremust. Näiteks aastatel 1840-1850 suri igal aastal düsenteeriasse keskmiselt u 2000 inimest, koolerasse 360, leetritesse 600, sarlakitesse 470, difteeriasse 110 inimest. Tol ajal olid sarlakid märksa ohtlikum kurgutõbi, kui difteeria.

1929. aastal oli olukord juba märksa parem, leetritesse suri 78 inimest, 163 sarlakitesse, 108 difteeriasse ning polnud surmajuhtumeid poliomüeliidi ja teetanuse tõttu. Kümnendil (1957-1966) enne leetritevastast lausvaktsineerimise algust Eestis suri leetritesse keskmiselt 3 inimest aastas. Difteeria jäi tõepoolest raskeimaks haiguseks, kuid õnneks antibiootikumide avastamine andis võimaluse difteeriat edukalt ravida.

Suureks probleemiks oli tuberkuloos. Tänaseks võib öelda, et tuberkuloosist jagu saamine on meie elu-olu paranemise ja ftisiaatrite sihipärase töö tulemus. Vaatamata praktiliselt 100% hõlmatusele tuberkuloosivastase vaktsineerimise osas “…Tuberkuloosi haigestumine tõusis Eestis valulapseks taasiseseisvumise aastatel: 1998. aastal diagnoositi 47,5 uut tuberkuloosijuhtu 100 000 elaniku kohta, mis on ligi kümme korda enam kui Põhjamaades. Tingituna Eestis taasiseseisvumise järgselt toimunud järsust tuberkuloosi haigestumuse tõusust, kinnitati esimene tuberkuloositõrje programm aastateks 1998–2003. Alates 2013. aastast eraldiseisvat tuberkuloositõrje programmi ega strateegiat enam ei ole. Tuberkuloositõrje tegevused ja eesmärgid on kokku lepitud Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 valdkonna “Tervislik eluviis” all ja jätkuvad kõik senised tegevused.” (Tuberkuloosi haigestumus Eestis, selle trendid ja mõjutavad tegurid, 23.05.2017).

Tuberkuloosivastasest vaktsineerimisest neis programmides juttu ei ole. Vaktsineerimise eesmärk oli algselt imikute meningiidi ärahoidmine. Haigestumisest see ei kaitsnud. Paljudes riikides on tuberkuloosivastasest vaktsineerimisest ammu loobutud ning näiteks USA-s pole seda kunagi immuniseerimiskavas olnud. Vaktsiin ise tekitab tõsiseid kõrvaltoimeid.

Kohtan tihti väidet, et nakkuse leviku ärahoidmiseks on vajalik laste – eeskätt imikute! – vaktsineerimise 95% hõlmatus. See arv on ühe WHO ametniku arvamus, millel pole epidemioloogilist põhjendust. On kirjeldatud leetrite puhanguid koolides, kus hõlmatus vaktsineerimistega oli üle 95%. See arv on pigem emotsionaalne survemeetod lapsevanema kallutamiseks vaktsineerimise kasuks. Kollektiivne immuunsus on palju laiem mõiste, ei tohi unustada meie esivanematelt saadud vastupanuvõimet haigustele ja ka läbipõetud haigusi, mis kindlustavad eluaegse immuunsuse.

Vaktsineerimine on rangelt individuaalne meede – kui see kaitseb, siis ikka ainult seda isikut, keda vaktsineeritakse.

Antonina Järviste
40-aastase staažiga epidemioloog

Meditsiiniuudised-Massvaktsineerimise-poolt-ja-vastu

Endise nakkushaiguste epidemioloogia spetsialisti Antonina Järviste ja terviseameti vahel tekkis ajalehe Saarte Hääl veergudel debatt massvaktsineerimise vajalikkuse teemal. „Kollektiivse kaitse tekkimiseks pole vaja laus- ehk massvaktsineerimist. Hõlmatus vaktsineerimistega üle 95% on mõiste (väike trikk), mis märkamatult asendas tõelise kollektiivse immuunsuse sisu,

“Vaktsineerimise teema on saanud meedias viimasel ajal tähelepanuväärselt suure kajastuse osaliseks,” kirjutab Facebookis grupis “Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed” nakkushaiguste spetsialist Antonina Järviste. “Minu, kui 40-aastase praktikaga epidemioloogi jaoks tekitab kogu teema juures eriti suurt hämmingut, miks on uues riiklikus immuniseerimiskavas endiselt imikute ja väikelaste vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu – nüüd siis enam mitte üksikvaktsiinina vaid lausa kuuikvaktsiini koostises. Miks jätkatakse imikute ja väikelaste vaktsineerimist selle neile ebavajaliku ja liigseid terviseriske põhjustava B-hepatiidi vaktsiiniga,” küsib Järviste. Avaldame autori loal ka ülejäänud mõtiskluse ja samuti samateemalise kirja, mille ta saatis oma valdkonna ekspertidele.

Esitasin selle küsimuse juba 2014.a. nii Terviseameti peadirektorile, ameti epidemioloogidele ja maakondade kolleegidele. Minu poolt saadetud küsimusele: ,,Miks vaktsineeritakse Eestis imikuid, kui selleks polnud mitte ainsatki põhjust ning epidemioloogilist põhjendust ei aastal 2003 ega pole ka praegu?’’ – vastust ei ole ma saanud ei 2014. ega 2018. aastal (vt lisatud kirja allpool).

Jätkuvalt on mul küsimus, millise loogika alusel süstitakse B-hepatiidi vaktsiini vastsündinutele?

Hiljuti telefoni teel sain vastuseks info, et küsimusega tuleks pöörduda immunoprofülaktika ekspertkomisjoni poole – ’’Komisjoni kuuluvad esindajad Sotsiaalministeeriumist, Terviseametist, Ravimiametist, Eesti Haigekassast, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsist, Eesti Perearstide Seltsist, Eesti Lastearstide Seltsist, Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsist, Lastekaitse Liidust, Eesti Õdede Liidust ja Eesti Ämmaemandate Ühingust. Nimeliste liikmete nimekirja saab küsida sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnast.“

Nimelist immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liikmete nimekirja pole sugugi lihtne saada ning seda ei ole mul siiani. Sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooniosakonna spetsialisti hääl oli esialgu väga optimistlik: ’’Muidugi, muidugi, see ju avalik teave’’. Kahe päeva pärast edastati mulle aga ainult eelpoolnimetatud seltside ja ühingute nimekiri.

08.02.2018 tuli vastus immunoprofülaktika ekspertkomisjoni esinaiselt: ,,Võtan praegu Teie märgukirja teadmiseks ning panen selle arutelu punktina järgmise komisjoni koosoleku päevakorda.’’ Ülejäänud seltsidelt ja ühingutelt minu poolt 25.01.2018 saadetud küsimusele vastust ei tulnud.

Tegelikult mulle piisaks nimetatud komisjoni istungi protokolli väljavõttest, ma mõtlen istungit, kus arutati B-viirushepatiidi jätmist immuniseerimiskavasse. Kas nende 15 aasta jooksul seda kordagi ei arutatudki? Argumenteeritud vastust ma ekspertidelt ilmselt ei saa.

Möödunud aasta lõpus jäi mulle silma Poliitikauuringute Keskuse Praxis aruanne: “Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 vahehindamine. Laste vaktsineerimise valdkonna aruanne 2017”. Aruandes väidetakse, et B-viirushepatiidi haigestumus on languses alates 2003. aastast, ja oluline roll selles on imikute vaktsineerimisel.

Jään oma seisukoha juurde – haigestumise langust pidada imikute vaktsineerimise tulemuseks on ebaprofessionaalne ja tendentslik.

Meil on 943 perearsti. Kas tõesti pole ükski neist 15 aasta jooksul kahelnud B-viirushepatiidi vaktsineerimise vajalikkuses?

Mõned andmed enda kohta.
Lõpetasin Tartu (Riikliku) Ülikooli 1967. aastal ravi erialal. Viimasel – 6. kursusel – sain ettevalmistuse nakkushaiguste ja nakkushaiguste epidemioloogia alal. Õppisin ka psühholoogiat. Lõpetasin Tartu Ülikooli 1976.aastal psühholoogia erialal. 1991. aastal omistati mulle kõrgem kvalifikatsioonikategooria epidemioloogia erialal. 2005.aastal sain Vabariigi Presidendilt Eesti Punase Risti neljanda klassi ordeni. Ja muidugi arvukad koolitused ja täiendused. Töötasin üle 40 aasta maakonna epidemioloogina.

Lisan kirja ekspertidele.

Lugupeetud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liige

Palun Teie selgitust B-viirushepatiidi ühe ennetusmeetme küsimuses.

Olen töötanud epidemioloogina üle 40 aasta ning mäletan väga hästi B-viirushepatiidi laialdase leviku algust Eestis. Veel 70ndatel aastatel oli sagedaseks diagnoosiks Morbus Botkini, kuid varsti hakati hepatiitide rühmast eristama nn seerumhepatiiti. Maailmas oli see haigus juba ammu tuntud erinevate nimede all, mis vihjasid meditsiinilistele manipulatsioonidele anamneesis. Ka meil hakati nõudma hoolikamat instrumentide puhastamist verejälgedest. Olen teinud sadu proove – see toiming kuulus meie tööülesannete hulka – ning ikka ja jälle avastanud vere jälgi süstaldes, nõeltes, laboratooriumite instrumentidel jm. Nõuded karmistusid seoses AIDSi leviku ohuga ning tõeline läbimurre toimus ühekorrainstrumentide kasutusele võtmisega.

B-viirushepatiidi leviku tõkestamiseks ja haigestumise ennetamiseks on Eestis tehtud nimetamisväärselt palju tööd, lisaks ühekorrainstrumentide ka riskirühmade uurimine Hbs Ag kandlusele, riskirühmade vaktsineerimine, rasedate uurimine ja vajadusel nende vastsündinute vaktsineerimine, turvalise seksi propageerimine jms. Selle sihipärase ja aruka töö tulemusena hakkas haigestumine ootuspäraselt langema ning aastaks 2003 oli laste haigestumine väga madal ning imikute hulgas praktiliselt olematu.

Sellele vaatamata hakati 2003.a augustis sünnitusmajades imikuid 5-12 elutunnil B-viirushepatiidi vastu vaktsineerima.

Sotsiaalministeeriumi Rahvatervise osakonna nõunik Martin Kadai kirjutab 27.04.17 (Kaitse end ja oma last – vaktsineeri) et /…/ B- viirusushepatiidi olukord (on) Eestis oluliselt just tänu vaktsineerimisele paranenud. Peale teismeliste ja vastsündinutevaktsineerimise sisseviimist oleme jõudnud selleni, et haigestumus on täna väga madal’’. Nõunik teab (või tõesti ei tea?), et ei enne ega pärast aastat 2003 ei põdenud imikud B- viirushepatiiti ja ei saanud mingil moel mõjutada haigestumuse näitajaid. Ka teistes laste vanusrühmades oli haigestumus üsna madal.

Terviseameti epidemioloogia nõunik Kuulo Kutsar kirjutab: ’’Riigid koostavad rahvusliku immuniseerimiskava, mis üldjoontes põhineb Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustel, kuid spetsiifiliselt riigi epidemioloogilisel olukorral, elanikkonna ja eeskätt laste immuunkaitse kujundamise vajadusel ning vaktsineerimise eesmärkidel ja võimalustel.

Immuniseerimiskava koostamisel arvestatakse:

1. a) mis vanuses lapsed ja täiskasvanud on kõige suuremas nakatumise ohus;

/…/ c) millised on elanike riskirühmad, kes vajavad immuunkaitset.

/…/

4. Võimalust alustada vaktsineerimist kõige nooremast nakatumise-riskist ohustatud vanuserühmast alates, mille suhtes on teaduspõhine teave, et nende vaktsineerimine on ohutu ja efektiivne.’’ (Vaktsineerija käsiraamat VAKTSIINID JA VAKTSINEERIMINE, toimetaja Marje Oona MD, PhD 2014 (1.8)

Eestis ignoreeriti ja jätkuvalt ignoreeritakse neid põhimõtteid B-viirushepatiidi puhul. Milline oli epidemioloogiline situatsioon aastaks 2003?

Doonorite ja rasedate uuringute andmetel ei ületanud HBsAg kandjate osakaal elanikkonnas vastavalt 0,1 % ja 0,6%, seega oli väga madal (2001.a – 2006.a uuringud). 2003. a registreeriti 173 ägedat B-viirushepatiidi haigusjuhtu (2002.a – 244) ning haigestumuse vähenemist ei saa kuidagi seostada 2003.a augusti kuus alanud imikute vaktsineerimise algusega.

Pidada haigestumuse langust imikute vaktsineerimise tulemuseks on ebaprofessionaalne ja tendentslik.

Vastsündinud ei olnud kõige suuremas nakatumise ohus, ei vajanud immuunkaitset kaitsepoogete abil ja ei olnud see vanusrühm, millest alustada kaitsepookeid.

Imikuid kaitseb ohutu doonoriveri, ohutud meditsiinilised instrumendid (sellega peaks Eestis ju praeguseks ajaks kõik korras olema) ja tulevase ema tervise kontroll.

2016.a registreeriti 8 ägedat B-viirushepatiidi haigusjuhtu.

Käesoleva aasta Riiklik immuniseerimiskava näeb ette B-viirushepatiidivastase vaktsineerimise algust 3 kuuselt. Millisel moel just selles vanuses on imikute vaktsineerimine 2018.a epidemioloogiliselt põhjendatud ja päästab meid B-viirushepatiidi levikust?

Vaktsiinil on kõrvaltoimeid, nagu kõikidel ravimpreparaatidel http://ravimiregister.ravimiamet.ee/Data/SPC/SPC_1065215.pdf.

Minu küsimus on: ’’Kuidas Teie põhjendate tervete ohustamata imikutevaktsineerimist, kui

– see meede ei ole epidemioloogiliselt põhjendatud

– haiguse levikuteed on imiku jaoks suletud;

– vaktsineerimise tagajärjel võib imik saada tervisekahjustuse?’’

Antonina Järviste

40-aastase staažiga epidemioloog

alates 2015.a pensionil

Lisa: Joonis 1

Y- teljel haigestumus B-ja C-hepatiitidesse 100000 elaniku kohta

Minu arvamus:

B-viirushepatiiti ja C-viirushepatiiti haigestumuse languse joonised on väga sarnased. Mõlema viirushepatiidi levikuteed on ühed ja samad, seega nakkuse ühiste levikuteede ohjamine on ka mõlema haiguse haigestumuse languse põhjus. Kuna C-viirushepatiidi vastu vaktsineerimisi ei tehta, siis ei saanud ka B-viirushepatiidivastane lausvaktsineerimine avaldad arvestatavat mõju haigestumuse vähendamisele Järelikult on Eestis massiline – eeskätt imikute – vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu kasutu meede haigestumuse vähendamiseks.

Allikas: Facebook, Antonina Järviste postitus grupis “Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed”