Teaduse ja progressi tõmbetuules arstikunst
2020 aasta kevadele tagasi mõeldes – küllap ma polnud erand – ei lähe meelest väljendamatu imestus ja lootus, et küllap kohe kõik selgineb, tõde koorub pinnale ja küsimused saavad vastuse: mille poolest on see uus haigus teistest erinev? Mille poolest see uus tõbi vajab ootamatut põhjapanevalt teistsugust reageeringut? Intensiivraviarstina olin ju kogenud – raskeid haigusi on väga palju. Töötades samuti kui teisedki meedikud covidisse nakatunutega, olen sestsaadik püüdnud mõista, mis vägev jõud on selle kõik nõnda seadnud. Ja siis ühel hetkel suri ka Eestis esimene patsient covidisse ning peagi kõik meediakanalid edastasid presidendi ja peaminstri kaastundeavaldused perekonnale. Paratamatult pidin endalt küsima: kas ma olen juba nii vana, et mu nooruspõlve arstitöö erineb sel määral tänasest päevast, et mul on raske hoomata kuidas progress on muutnud praeguse maailma turvatunde mõõtmatult nõudlikumaks ja kaotustest tulenevatele vapustusele altimaks?