Viimased kaks aastat on lubanud meil teadvustada tervist kui inimelu ülimuslikku väärtust – tervis on olnud argument, mis seisnud pandeemia senistes aruteludes ja otsustustes kõrgemal kõigest muust. Omamoodi paradoksaalne on aga selle juures, et vist kordagi pole meie poliitiline eliit ega teisedki otsuselangetajad püüdnud selle aja jooksul avalikkusele mõtestada või määratleda, milles “tervis” nähtusena üldse seisneb. Vahetuma tõlgenduse puudumisel kasutan seepärast Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) põhiseaduses kirja pandut, kus öeldakse: “Tervis on täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu seisund ning mitte üksi haiguse või põduruse puudumine.”
Mida me siit teada saame? Esiteks seda, et tervis ei koosne mitte ainult inimese füüsilisest seisukorrast, vaid selle samaväärseteks koostisosadeks on ka inimese mentaalne (vaimne) ja sotsiaalne heaolu. Teisisõnu võib meiega küll füüsiliselt olla kõik korras, aga kui peame pidevalt toimima sotsiaalse ja mentaalse stressi või rünnaku tingimustes, ei saa ka öelda, et naudime tervist. See tähendab, et tervisesse kuulub nii nähtav kui nähtamatu osa, nii inimese keha kui ka tema vaim (psüühika). Teine oluline punkt selles definitsioonis on see, et tervist ei saa määratleda pelgalt haiguse või vaevuste puudumisena, vaid see on laiem mõiste ning selle kese on mujal – määratluse esimese osa juures, mis käsitleb inimese üleüldist tasakaalu ja teostumisvabadust. Muidugi ei kõla need kaks suurt põhimõtet mitte ainult kõnealuses dokumendis. Samu loogikaid kohtame arvukate terviseteadlaste sõnavõttudes ja kirjutistes, olgu siinkohal toodud näide Ameerika neuroteadlasest ja Psühholoogiateaduste Assotsiatsiooni endisest presidendist Lisa Feldman Barrettist, kelle uurimuste keskseid sõnumeid on see, et meie psüühiline rahulolu mõjutab otseselt ka meie vastupanu viirushaigustele.
Kuivõrd on Eestis säärast nägemust kehtivais koroonapoliitikais järgitud? Millist tervist on kaitstud, kui on rakendatud drastilisi meetmeid “rahvatervise hüvanguks”. Et olen ise lapsena seljatanud sarkoomi ehk kiireloomulise vähi, olen viimane, kes näeks põhjust suhtuda meie tervishoiutöötajaisse lugupidamatuse või üleolevusega. Samas on võib-olla just see lapsepõlves läbi elatud raske tervisehäda mind kogu elu pannud otsima üldist kehalist ja vaimset tasakaalu, teadvustama selle tähendust. Ja ehk just sellepärast on mind pandeemia algusest saati hämmastanud, et mitte keegi meie otsusetegijatest pole tegelikult kutsunud rahvast üles tervisele – meile on räägitud küll haigusest ja selle ohtudest, aga peaaegu mitte kordagi tervisest, nii nagu WHO eelviidatud põhikiri seda määratleb.
Kus on olnud üleskutsed, mis öelnuks ka sisuliselt: “Tegelege oma tervisega!” Liikuge, jälgige oma toitumist, tarvitage vitamiine, loobuge kahjulikest harjumustest ja sõltuvustest, kandke hoolt oma unerahu eest, mediteerige või käige looduses. Olge lahked teiste vastu, ümbritsege end hoolivate inimestega, kosutage oma vaimu. Mida parem on teie üldine immuunsus, seda tugevamad olete te ka selle viiruse suhtes, mida suurem on teie sisemine tasakaal, seda toetavam ja parem on see kõigile. Paraku – ei midagi seesugust. Selle asemel oleme kuulnud hoiatusi meid ees ootavast krahhist. Nii ollakse toidetud rahva hirmu, ebakindlust, staatilisust ja depressiooni, eeldades, et sellest kõigest saab meid päästa ainus võluvits – vaktsiin.
Seda öeldes ei ole mul eesmärki pisendada kellegi vaktsineerimisotsust. Võimalus vaktsineerimiseks on paljusid kindlasti aidanud ja mõnele olnud ka asendamatu. Ent sellegipoolest jääb inimese ja rahvatervise mõtestamine üheainsa vaktsiini läbi lühinägelikuks strateegiaks. Sest kui “terviseteadlik” ja “vastutustundlik” saab olla ka tervist kahjustavate harjumuste ja eluviisidega, siis ei imesta ma, kui mõni vaktsineerimata, aga sportlik ja muidu terviseteadlik inimene vaid õlgu kehitab, kui talle tuuakse eeskujuks ülekaaluline ahelsuitsetaja, kes vaktsiinisüsti teinud ainult selleks, et oma sotsiaalset elu vanaviisi edasi elada. Enamgi, selline inimene saab väga hästi aru otsuselangetajate piiratud maailmavaatest ja nende madalast usaldusväärsusest. Mis tema eraldumust ainult suurendab.
Kui meie eesmärk on päriselt rahva tervis, tuleks nii retoorikas, argumentides kui ka langetatavais otsustes naasta eeltoodud aluspõhimõtete juurde. Vähegi pikemas perspektiivis on terve inimene vaid see, kelle elus väljendub mitmekülgne tervis, väljendub nii elu- kui ka mõtteviisi terviklikkus. Koroonapandeemiat jälgides on minus aga ikka enam süvenenud mulje, et meie ühiskonda on iseloomustamas teatud vaimne loidus – oleme jõudnud punkti, kus kõik see, milleks tuleb oma harjumusi muuta, on paljudele vastumeelne. Nii tahame ka haigusohu vastu lihtsat ja mugavat lahendust – moodsa sõnaga “sutsu” –, midagi sellest, mis tuleks justkui möödaminnes ja laseks meil siis endisel moel edasi elada. Ja nii saabki üksikust üldine – sotsiaalsest distantseerumisest ühiskondlik vastutus, maskist moraalsus ja vaktsiinist kogu meie hea tervis, võib-olla humaansuski. Segunevad isiklik ja avalik, poliitiline ja eetiline.
Jääb ju näiteks arusaamatuks, kuidas on rahva tervisele parem, kui karastatud ja eluterve noor inimene, kes pole end vaktsineerinud – võib-olla usaldades senist statistikat ja eelistades keha loomulikku kaitset – ei saanud kogu sügise ja talve ujumas käia (kuigi vees viirus ei levi), ja seda ka siis, kui ta enne trenni end testinuks. Või kuidas on rahva tervisele parem, kui umbes kolmandik rahvast ei saanud külmal ajal kordagi sauna (kuigi kuumas saunas viirus ei levi), elavdamaks nii oma vereringet, rahustamaks närvisüsteemi, aitamaks kehal lõdvestuda ja taastuda – ja seda ka siis, kui inimene end enne saunaskäiku testinuks. (Ujula riietus- ja pesuruumides on teoreetiliselt muidugi võimalik nakatuda, ent hea ventilatsiooniga ruumides – mida ujulad on – on kõrge viiruskoormusega nakatumine sellegipoolest väga ebatõenäoline.) Või kuidas on rahva tervisele parem, et needsamad inimesed ei saanud minna avalikku kohta uisutama, kuigi nakatumise võimalus vabas õhus on statistiliselt sisuliselt olematu – seda enam, kui inimene end enne uisuväljale minekut testinuks. (Masstestimise mõtekus on uue omikron-tüve valguses, kus haigus kulgeb reeglina oluliselt kergemini kui varem, veel üldse ise küsimus.) Või kui vaadata laiemalt, võiks ka küsida: kuidas on rahva tervisele olnud parem üleüldine hirmule ja vastandusele rõhuv atmosfäär?
Mainigem lõpetuseks, et käesolevaks aastaks eraldas istuv valitsus liikumisharjumuste edendamiseks 0,0046% riigieelarvest ehk 46 senti inimese kohta. Pangem see kõrvuti kulutustega koroonameetmetele ning saame veidralt nihestunud pildi. Riigi praegune strateegia jätab üha enam mulje kinnisideest, kus ühest võimalikust abinõust on saanud omaette absoluutne eesmärk. Kui see on tõesti nii, oleks viimane aeg küsida, mis on selle strateegia vaimne ja sotsiaalne hind. Või kui see nii pole, peaksime muuhulgas küsima, kas ja kuidas on pandeemia jooksul kasvanud alkoholism või depressioon või laste sotsiaalne tõrjutus. Vastasel juhul maksame neid kulusid veel mitu põlve.