Üks demokraatliku ühiskonna põhialuseid on kodanike õigus ise mõelda, otsustada ja valikuid teha. Viimase poolteise aasta jooksul oleme näinud, kui kergesti on inimesed valmis neist põhiõigustest näilise turvatunde nimel loobuma ja leppima pikaajaliste rangete piirangutega. Friedrich August von Hayek kirjutab oma legendaarses raamatus Tee orjusse (1944), kuidas võimu ja otsustusõiguse järkjärguline üleandmine kodanikelt riigile viib lõpuks totalitarismi. Endine Suurbritannia ülemkohtunik lord Sumption on rääkinud sellest, et praegused valdavalt ülemäärased piirangud teevad eetiliselt õigustatuks kodanikuallumatuse. Suurbritannial, Prantsusmaal ja mitmel teisel riigil on olemas teaduspõhine, pika aja jooksul valminud kava tegutsemiseks viiruskriisi korral. Nendes tegevuskavades rõhutatakse, et piirangud kogunemistele ja koolide sulgemine ei ole soovitatavad, sest need ei ole tulemuslikud. (Piirangud vähendavad haigestumist ainult siis, kui need on pikaajalised ja täielikud, s.t ei ole nii, et nt Selver on avatud, aga K-Rauta suletud.) Ometi on neist kavadest nüüd loobutud. COVIDiga seoses on tekkinud n-ö peavool, mille esitatud postulaate pole kombeks kahtluse alla seada. Pandeemia algusest peale on kostnud siiski ka kriitilisi hääli,4 mis juhivad tähelepanu sellele, et valitsuste käitumine ei aita olemasolevate teaduslike teadmiste kohaselt viirust ohjeldada ja toob oodatava kasu asemel pigem kahju. Eesti õiguskantsler, Suurbritannia endine ülemkohtunik, Rootsi endine peaepidemioloog ja paljud teised on kritiseerinud piiranguid ning nimetavad neid õigusevastaseks. Hispaania ülemkohus tegi hiljaaegu (juulis 2021) lõpliku otsuse piirangute ebaseaduslikkuse kohta.